Slaughterhouse-Five Kurt Vonnegut
Minule täiesti olematu mõjuga klassikasse ning Vonneguti parimate raamatute hulka arvatud teos, mille lugesin läbi novembri alguses ja praeguseks meenutan vaid seda, et mitte midagi erilist positiivse poole pealt mulle meelde ei jäänud. Võibolla on raamatus peidetud erilised lingvistilised keeleväänamised, mis minust targema inimese jalgu trampivad panevad, aga mina neid üles ei leidnud. Mis mind aga kõige rohkem vihaseks ajas oli "So it goes."(raamatut lugenud inimesed teavad, millest jutt on), mida ta jõudis lühikese raamatu jooksul igale poole toppida. Ma jah olen teadlik, mis ta sellega öelda tahtis, aga minuarust oli see üks värdjatuletis ja Vonnegut on lollpea.
Nothing to Envy: Ordinary Lives in North Korea Barbara Demick
Koreade vahelise sõja kohta saab lugeda siit: http://en.wikipedia.org/wiki/Korean_War ja selle tulemuseks on siis praegune olukord, kus Lõuna-Korea(edaspidi LK) on asjalikul elujärjel ja Põhja-Korea(edaspidi PK) inimesed elavad absurdses võlumaailmas, mille kohta aegajalt saame lugeda rohkem ja vähemsõjakaid uudiseid. Barbara Demick võttis kätte ning tegi hulgem intervjuusid PK-st üle putkanud lihtsurelikega ning jutustab meile kuue inimese elule põhinevad lood. Midagi pikemalt kommenteerima hakata pole mõtet, kuna PK lollust jagub rohkem, kui ma kirjutada jõuaks. Küll aga soovitus George Bushile (kelle autobiograafiat ma eelmine kuu lugesin ja kommenteerisin), kui sa seda blogi loed: ära mine sinna sõdima. PK-lased saavad sõimest alates igast august propagandat ning enamuste nende ajud on väga pehmed ning nad kaklevad nagu kuradid. Kui sa aga suudad maha nottida ainult nende ninamehe, kukub terve rahvas töinama, peaga piki asfalti taguma ja PK on sinu!
A Thousand Splendid Suns ja The Kite Runner Khaled Hosseini
Üle pika aja võtsin ette ja lugesin lihtsalt paar loraraamatut läbi ehk "ilukirjandust". Kirjutan nendest raamatutest korraga. Esimene "A Thousand Splendid Suns" kirjeldas natuke Afganistaani eluolu ning stoori oli selline niru seebikas, mis ei üllatanud kuidagi ja lõppes nagu kurvad raamatud ikka.
Aga vot see teine, "The Kite Runner" oli ikka täielik über-pask. Sellest sain ma aru üsna raamatu alguses, kui kirjanik kasutas peatükkide lõpus lauseid stiilis:"that was the last time he ever saw him", "he was destined never to reach that place" jne. Härra Hosseini, kui sa ei oska põnevust raamatusse mõistlikult tuua, siis ära parem kirjuta üldse. Aga palun ära topi selliseid värdjalauseid oma raamatusse.
Ma isegi ei tea, kust alustada stsenaariumi kommenteerimist. Kes ei taha sisu teada, ärgu edasi lugegu:
üdini hea ja veatu afganistaani vaene nooruk vs halb(kuid sisemuses hea) jõukas afganistaani nooruk
nad on tegelikutl vennad!
värvikirev vägistamisstseen
sõbra reetmine!
ajuvaba natsiteema
banaalne stsenaarium
kujuta ette idiootseid klišheesid pesakond
lõpuboss, kes teeb alguses palju paha ning 30 aastat hiljem täiesti juhuslikult satub jälle sündmuste keskmesse ja teeb jälle palju paha, aga lõpuks saab oma karistuse - läbi lõpubossi kakluse
lõpulehekülg kus palju kannatanud laps(kes pole aastaid rääkinud ega naernud) naeratab!
jne.
Tuhanded inimesed, kes te olete seda raamatut lugenud ja kaasa töinanud - häbi teile.
The Winter Queen, The Turkish Gambit ja Murder on the Leviathan Boris Akunin
Ka need raamatud hindaks ma korraga. Tegu on siis Fandorini seeriasse kuuluvate krimkadega, mille tegevus toimub Venemaal ning mille sisu keerleb ümber omapärase nimitegelase Erast Fandorin. Ma hindaks raamatuid ise sellisteks keskmikuteks, mille omapära on pigem vastava ajastu keskkonna ja kommete (esimese raamatu sisu algab aastal 1876 ning iga järgmine raamat siis vastavalt autori valitud ajavahemikule aastaid edasi) kirjeldus. Ka oli nende kolme raamatu sisu narratiiv kirjutatud eri vaatenurkadest ning eeldan, et seeria järgmised raamatud on samamoodi. Kui raamatuid terviklikult võtta, siis logisesesid nad kõik siit-sealt ning osad keerdkäigud olid natuke imelikud, kuid see ei seganud liiga lugemiskogemust. Peategelase karakteri areng loetud kolme raamatu põhjal oli väga mõnus ja kuna tegu pole pikkade raamatutega, siis loen kunagi kindlasti seeriat edasi.
Tigers in the Mud: The Combat Career of German Panzer Commander Otto Carius Otto Carius
Kui tahta lugeda tõeliselt head tankikomandöri sõjakirjeldust, siis "Panzer Commander: The Memoirs of Colonel Hans von Luck" Hans von Luck-i sulest on palju parem. Aga selle Cariuse oma kohta - esimene pool võibolla venis natuke ning liiga süviti oli mindud sõjapidamise pisidetailidesse, teine pool läks paremini käima ja oli täitsa hea. Raamatut tasub lugeda inimestel, keda huvitab Eesti pinnal toimunud II ilmasõja tegevus. Otto Carius müttas omajagu Narva all, millest ka raamatus kirjas.
The Forever War Joe Haldeman
Joe Haldeman on olnud kaks ametiaega USA sci-fi kirjanike organisatsiooni ninamees ning õpetab kirjutamist ka MIT(kuulus!) ülikoolis, mis mind üldse ei üllata, kuna raamat on tõesti hea. Kui alguses tundub kogu tegevus keerlevat ümber tulnukate veristamise, siis kiiresti võtab teos uued mõõtmed ning asub lahkama ühiskonna probleeme läbi aastasadade - raamatu peakangelane sõdib erinevatel üksteisest kaugelasetsevatel kosmoserinnetel ja nende vahel rändamine hibernatsioonis võtab hulgem aega. Kõik see kokku annab mõnusa tempoka kompoti ja ma olen Joe Haldemani üle uhke!
11/22/1963 Stephen King
Mis juhtuks, kui me saaks ajas tagasi rännata ja JFK tapmise ära hoida? Jake Epping on üks päev inglise keele õpetaja ja järgmisel päeval aastas 1958. Stephen King mulle meeldib. Ma olen lugenud hulgem ta kirjandust, kusagil kapiotsas on "The Dark Tower" kapsaks loetud raamatud ning lapsepõlves telekast tulnud seeria, kus õel kloun kanalisatsioonis elas ja lapsi kiusas käib siiani mind aegajalt unes külastamas. Hiljuti välja tulnud "11/22/1963" korjab tunnustust nii King-i armastajate kui vihkajate hulgas ning minuarust seda täiesti teenitult.
Novembrikuule järele vaadates on kahju, et loetud raamatute keskmine tase võrreldes oktoobriga oli kehvem. Eks põhjuseks on eelkõige minu enda tegemata jäetud eeltöö ning liigne teiste hinnangute usaldamine. Põhja-Korea ja King-i raamatud samas olid õnneks head, Fandorini seeria ei olnud ka halb leid(aitäh Rolandile soovituse eest) ja seda on ka hea teada, et Khaleid Hosseini raamatud tulevikus eos põlema panna.
Minule täiesti olematu mõjuga klassikasse ning Vonneguti parimate raamatute hulka arvatud teos, mille lugesin läbi novembri alguses ja praeguseks meenutan vaid seda, et mitte midagi erilist positiivse poole pealt mulle meelde ei jäänud. Võibolla on raamatus peidetud erilised lingvistilised keeleväänamised, mis minust targema inimese jalgu trampivad panevad, aga mina neid üles ei leidnud. Mis mind aga kõige rohkem vihaseks ajas oli "So it goes."(raamatut lugenud inimesed teavad, millest jutt on), mida ta jõudis lühikese raamatu jooksul igale poole toppida. Ma jah olen teadlik, mis ta sellega öelda tahtis, aga minuarust oli see üks värdjatuletis ja Vonnegut on lollpea.
Nothing to Envy: Ordinary Lives in North Korea Barbara Demick
Koreade vahelise sõja kohta saab lugeda siit: http://en.wikipedia.org/wiki/Korean_War ja selle tulemuseks on siis praegune olukord, kus Lõuna-Korea(edaspidi LK) on asjalikul elujärjel ja Põhja-Korea(edaspidi PK) inimesed elavad absurdses võlumaailmas, mille kohta aegajalt saame lugeda rohkem ja vähemsõjakaid uudiseid. Barbara Demick võttis kätte ning tegi hulgem intervjuusid PK-st üle putkanud lihtsurelikega ning jutustab meile kuue inimese elule põhinevad lood. Midagi pikemalt kommenteerima hakata pole mõtet, kuna PK lollust jagub rohkem, kui ma kirjutada jõuaks. Küll aga soovitus George Bushile (kelle autobiograafiat ma eelmine kuu lugesin ja kommenteerisin), kui sa seda blogi loed: ära mine sinna sõdima. PK-lased saavad sõimest alates igast august propagandat ning enamuste nende ajud on väga pehmed ning nad kaklevad nagu kuradid. Kui sa aga suudad maha nottida ainult nende ninamehe, kukub terve rahvas töinama, peaga piki asfalti taguma ja PK on sinu!
A Thousand Splendid Suns ja The Kite Runner Khaled Hosseini
Üle pika aja võtsin ette ja lugesin lihtsalt paar loraraamatut läbi ehk "ilukirjandust". Kirjutan nendest raamatutest korraga. Esimene "A Thousand Splendid Suns" kirjeldas natuke Afganistaani eluolu ning stoori oli selline niru seebikas, mis ei üllatanud kuidagi ja lõppes nagu kurvad raamatud ikka.
Aga vot see teine, "The Kite Runner" oli ikka täielik über-pask. Sellest sain ma aru üsna raamatu alguses, kui kirjanik kasutas peatükkide lõpus lauseid stiilis:"that was the last time he ever saw him", "he was destined never to reach that place" jne. Härra Hosseini, kui sa ei oska põnevust raamatusse mõistlikult tuua, siis ära parem kirjuta üldse. Aga palun ära topi selliseid värdjalauseid oma raamatusse.
Ma isegi ei tea, kust alustada stsenaariumi kommenteerimist. Kes ei taha sisu teada, ärgu edasi lugegu:
üdini hea ja veatu afganistaani vaene nooruk vs halb(kuid sisemuses hea) jõukas afganistaani nooruk
nad on tegelikutl vennad!
värvikirev vägistamisstseen
sõbra reetmine!
ajuvaba natsiteema
banaalne stsenaarium
kujuta ette idiootseid klišheesid pesakond
lõpuboss, kes teeb alguses palju paha ning 30 aastat hiljem täiesti juhuslikult satub jälle sündmuste keskmesse ja teeb jälle palju paha, aga lõpuks saab oma karistuse - läbi lõpubossi kakluse
lõpulehekülg kus palju kannatanud laps(kes pole aastaid rääkinud ega naernud) naeratab!
jne.
Tuhanded inimesed, kes te olete seda raamatut lugenud ja kaasa töinanud - häbi teile.
The Winter Queen, The Turkish Gambit ja Murder on the Leviathan Boris Akunin
Ka need raamatud hindaks ma korraga. Tegu on siis Fandorini seeriasse kuuluvate krimkadega, mille tegevus toimub Venemaal ning mille sisu keerleb ümber omapärase nimitegelase Erast Fandorin. Ma hindaks raamatuid ise sellisteks keskmikuteks, mille omapära on pigem vastava ajastu keskkonna ja kommete (esimese raamatu sisu algab aastal 1876 ning iga järgmine raamat siis vastavalt autori valitud ajavahemikule aastaid edasi) kirjeldus. Ka oli nende kolme raamatu sisu narratiiv kirjutatud eri vaatenurkadest ning eeldan, et seeria järgmised raamatud on samamoodi. Kui raamatuid terviklikult võtta, siis logisesesid nad kõik siit-sealt ning osad keerdkäigud olid natuke imelikud, kuid see ei seganud liiga lugemiskogemust. Peategelase karakteri areng loetud kolme raamatu põhjal oli väga mõnus ja kuna tegu pole pikkade raamatutega, siis loen kunagi kindlasti seeriat edasi.
Tigers in the Mud: The Combat Career of German Panzer Commander Otto Carius Otto Carius
Kui tahta lugeda tõeliselt head tankikomandöri sõjakirjeldust, siis "Panzer Commander: The Memoirs of Colonel Hans von Luck" Hans von Luck-i sulest on palju parem. Aga selle Cariuse oma kohta - esimene pool võibolla venis natuke ning liiga süviti oli mindud sõjapidamise pisidetailidesse, teine pool läks paremini käima ja oli täitsa hea. Raamatut tasub lugeda inimestel, keda huvitab Eesti pinnal toimunud II ilmasõja tegevus. Otto Carius müttas omajagu Narva all, millest ka raamatus kirjas.
The Forever War Joe Haldeman
Joe Haldeman on olnud kaks ametiaega USA sci-fi kirjanike organisatsiooni ninamees ning õpetab kirjutamist ka MIT(kuulus!) ülikoolis, mis mind üldse ei üllata, kuna raamat on tõesti hea. Kui alguses tundub kogu tegevus keerlevat ümber tulnukate veristamise, siis kiiresti võtab teos uued mõõtmed ning asub lahkama ühiskonna probleeme läbi aastasadade - raamatu peakangelane sõdib erinevatel üksteisest kaugelasetsevatel kosmoserinnetel ja nende vahel rändamine hibernatsioonis võtab hulgem aega. Kõik see kokku annab mõnusa tempoka kompoti ja ma olen Joe Haldemani üle uhke!
11/22/1963 Stephen King
Mis juhtuks, kui me saaks ajas tagasi rännata ja JFK tapmise ära hoida? Jake Epping on üks päev inglise keele õpetaja ja järgmisel päeval aastas 1958. Stephen King mulle meeldib. Ma olen lugenud hulgem ta kirjandust, kusagil kapiotsas on "The Dark Tower" kapsaks loetud raamatud ning lapsepõlves telekast tulnud seeria, kus õel kloun kanalisatsioonis elas ja lapsi kiusas käib siiani mind aegajalt unes külastamas. Hiljuti välja tulnud "11/22/1963" korjab tunnustust nii King-i armastajate kui vihkajate hulgas ning minuarust seda täiesti teenitult.
Novembrikuule järele vaadates on kahju, et loetud raamatute keskmine tase võrreldes oktoobriga oli kehvem. Eks põhjuseks on eelkõige minu enda tegemata jäetud eeltöö ning liigne teiste hinnangute usaldamine. Põhja-Korea ja King-i raamatud samas olid õnneks head, Fandorini seeria ei olnud ka halb leid(aitäh Rolandile soovituse eest) ja seda on ka hea teada, et Khaleid Hosseini raamatud tulevikus eos põlema panna.
No comments:
Post a Comment