Veebruari ja Märtsi raamatud

Chickenhawk
Robert Mason

Bell UH-1 Iroquois ehk "Huey" on minu arust üks ägedamaid koptereid läbi aegade. 1956 esimese lennu teinud tiivuline leidis laialdast kasutust Vietnami sõjas, kus täitis peamiselt kahte rolli - jalaväelaste transport ja relvastatud ründekopter.

Robert Masoni õnn oli selle kopteriga väga-väga palju lennata. Robert Masoni ebaõnn oli, et seda tegi ta Vietnami sõjas. Transpordikopteri piloodina lendas ta kuue kuu jooksul kõige märulirohkemates kohtades, kuid õnneks tuli sellest eluga välja.

Raamat ise on selline kerge vahepala. Nagu sõjamälestused tavaliselt on tervik ligadi-logadi, kõige huvitavam on kirjeldus sellest, mis sai
Vietnamist tagasitulles, millest ta tegelikult kirjutas hiljem veel eraldi raamatu ning mille pean kindlasti ette võtma.



Peter the Great: His Life and World
Robert K. Massie

Kujuta ette imeväikest hiina balletitantsijat mööda lava graatsiliselt ringi kekslemas - umbes samasuguse kergusega toob Massie lugeja silme ette ajaloo ühe huvitava ajastu, kui samal ajal tegutsesid ja rohkemal/vähemal määral kokku puutusid sellised suurnimed nagu Peeter I, Louis "Päikesekuningas" XIV ja rootsi kunngas Karl XII. Sisu ma pikalt ei kommenteeri, kuna nii rõvepaksu raamatut ümber kirjutada pole mõtet, pigem keskenduksingi rohkem raamatu vormile, kuna nii sujuvat ja ühtseks vormiks loodud ajalooraamatut mina varem lugenud pole. Natukene võibolla viriseks viimase 10% üle, kus Massie liigub korra ajas tagasi erinevate teemade juurde ning mis seetõttu vormilt kuidagi eraldiseisvaks jäävad.

Raamat sai 1980 Pulizeri preemia ning ma kiidan selle heaks. Vastu vaidlevad mõned ajaloolased, kelle arust raamat on liiga "lugejasõbralik", aga see on juba pigem nende endi mure.


Day by Day Armageddon ja Day by Day Armageddon: Beyond Exile
J. L. Bourne

Jah, peale Peeter Suure mammutraamatut võtsin ette sellise kuldaväärt tegelased nagu zombid! Kolmik-seeriasse (viimane osa tuleb välja nüüd augustis) kuuluvad kaks esimest raamatut on väga head. Kui esimeses raamatus peategelane maadleb pigem iseenda ellujäämisega post-zombi-apokalüptilises maailmas, siis teises osas on temaga liitunud veel õnnetuid ning mured kuhjuvad järjest suureneva tempoka hooga.

Mida ma ei kiida heaks on autori püüe teises raamatus kirjutada enamat kui žhanrile vaja oleks kobistades natuke ka valitsus/konspiratsioon/suur vend kapsamaale. Eks näis mis suuna kolmas raamat võtab ning kuidas kogu jant otsa leiab.

Patient Zero
Jonathan Maberry

Zombiraamat ainult selles mõttes, et elavate surnute viiruse asemel oleks võinud kurjami rollis vabalt olla ka klassikaline tuumapomm või muu üleilmset paanikat külvav pahard. Jonathan Maberry ei jää põnevuse loomisel alla kuulsatele vanameistritele ning ajaviiteks kõlbas raamat küll!

Sillamäe Passioon
Andrei Hvostov

Hvostovi raamatu teeb heaks kirjeldatud huvitav keskkond ning tema kakskeelsusele tuginev kirjaviis ning väljendid. Stiililiselt meeldis mulle raamat väga, introvertsusele kalduva inimesena on ta kirjutanud õudsalt mõnusalt ja kokkuvõttes võtan mütsi Andrei ees maha.













The Detachment
Barry Eisler

Kui võtta neli palgamõrtsukat ning valada neile kaela kogu maailma hädad, saab sellise raamatu. Autor tallab tuntuid radu üliosava ning jõhkra, kuid sisemuses hea põhikangelasega ning keerdkäike jagub hulgem. Ajaviiteraamatuna polnud üldse paha.













Stalingrad
Anthony Beevor

Ei, Stalingrad ei ole kuidagi seotud Leningradiga, kuigi mõlemad mängisid II ilmasõjas suurt rolli. Linn (praeguse nimega Volgograd) pommitati maatasa, Stalingradi all jäi pidama Hitleri Blietzkrieg üle venemaa tasandike ning seda loetakse ka saksa armee hävingu alguseks. Kahepeale ligi kaks miljonit inimelu kaotanud lahingtegevuses hävitati suurlinn täielikult, venelaste tsiviilelanike kannatused olid kirjeldamatud ning 110 000 saksa armeegrupi meest kandis Hitler peale venelaste poolt piiramisrõngasse võtmist lihtsalt maha (tagasi Saksamaale jõudis neist 6000).

Kas saksamaa Stalingradi all peksa saamine oli saksa armee ninameeste või kelle süü, peate ise raamatust välja lugema!





Kaks raamatut sellest nimekirjas vääriksid tegelikult täiesti omaette postitusi, Stalingrad oli väga asjalik ning Peeter Suure oma oli lihtsalt suurepärane.